Hummus

Väikelinnas elamise "võlu" on see, et ega siin poes eriti peenemat kraami saada pole. Näiteks kikerherneid. Seetõttu ühel hilisel õhtul, kui Tartust koju sõites Kaupsist läbi hüppasin, et miskit hamba alla otsa haarasin sealt kaasa kaks purki kikerherneid. No see plaan oli mul tegelikult juba Tartu minnes, aga see oli ainus võimalus poodi minna. 

Järgmine päev vaatasin neid kahte purki ja mõtlesin, aga mis ma nendega nüüd siis peale hakkan. Alustuseks otsustasin, et teen hummust. Peab ju ära proovima, teised ju räägivad, et see on nii hea. Retsepte kammides selgus, et hummus sisaldab miskit salapärast tahinit. Olles endale selgeks teinud, mis see on oli selgemast selgem, et täna ma seda poes ei saa. No, mis seal ikka tegin siis ilma. 

Sisse läks:

kaks purki nõrutatud kikerherneid

umbes poole sidruni mahl

peotäis koriandrit

kaks küüslauguküünt

soola, pipart

Alguses tegin ühes purgist, aga sai liiiga, või noh kohe väga-väga küüslaugune ja siis mahendasin seda õnnetust teise purgiga. Koriander kasvas mul aknalaual, oli teine väääga õnnetu, meie pimedas Eestimaa sügises väljaveninud ja kole. Nüüd on ta söödud ja õnnelik. Eks järg miseks korraks tean aegsasti omale tahinit hankida või avokaadot. Ja saumiksriga massi püreestades unistasin blenderist. 

Aga hummus sai maitsev, mõnusalt krehvine. Enne inimeste sekka minemaist väga süüa ei tasu ja küüslaugupelglikele ei sobi.